Mariliisi ja Heleni lugu

16-aastasele Helenile (nimi muudetud – E.S.) tugiisikuks olevat Mariliisi julgustas tööd alustama enda kogemustest saadud teadmine, et positiivne muutus on võimalik. Samast teadmisest on ta saanud abi ja lohutust ka siis, kui Heleniga on olnud mõned raskemad hetked. Ühe keeruliseima momendina toob ta välja tüdruku veenmise, et haridus on oluline ning tema toetamise, et põhikool saaks lõpetatud. Selle õnnestumist oma suurimaks edusammuks nimetanud Mariliis ütleb samas, et 2-aastase koostöö käigus pole tulemata jäänud ka tagasilangused, kus Mariliis on tundnud hirmu, et kõik muutub Heleni elus endiseks.

„Lahendanud olen need oma.kogemuste jagamisega. Rääkisime südamest südamesse nii, et mõlemad nutsime ja eks see aitas,“ kirjeldab Mariliis seda, kuidas nad väljakutsed ületasid. „Eks hirme on ikka aga ma vaatan, et ta saab edukalt hakkama.“

Tugiisik ei ela noore elu

„Talle peab andma ruumi teha see otsus ise ning ta peab oma vitsad ise kätte saama,“ kummutab Mariliis müüdi nagu tugiisik oleks see, kes keelab, käseb, poob ja laseb.

Tugiisiku rolliks on noort toetada, kuid see ei tähenda, et kõik otsused ja tegevused noore eest ära tehtaks. Mariliis ütleb, et Heleni jaoks on just väga oluline see, et teda pidevalt ei survestataks ja peale ei käidaks.

Kui koolis järsku puudulikud hinded hakkasid tulema, siis muidugi Mariliis muretses, et tüdruk visatakse välja. Aga Helen võttis ise ennast kätte, parandas kõik puudulikud hinded kahe nädalaga ära ning tunnistas, et sai ise ka aru, kui rumal oli end käest lasta – puhas laiskus! Praeguseks on tüdruk kindel oma soovis põhikool ära lõpetada ja haridusteed jätkata. Otsus, mis mõne noore jaoks on nii loogiline, et ei pea mõtlemagi ja mis teise noore jaoks on suur saavutus.

Mariliis teab, kuidas Helenil läheb ja mida ta teeb, kuid ei ole ranget graafikut, millal on vaja kokku saada ja maha istuda. „Helen võtab minuga kenasti ise ühendust, kui ta tunneb, et tahaks tuge ja rääkida,“ kirjeldab Mariliis nende kokkulepet. „Ma tean, et et mu tuginoor on väga tubli ja tark tüdruk. Probleemid on tulnud aga sellest, et vanemate poolt on vabakasvatus. Ta saab kõik, mida ta tahab - isegi kui tal on probleemid. Ta arvab, et on oma vanematest üle ning kahjuks vanemad lasevad tal seda ka tunda.“

Tehnilisest tööst loominguliseks vabaduseks

Kui algul arvas Mariliis, et tugiisikutöö on väga „tehniline“, kus on vaja teha etteantud asju, siis reaalsus on näidanud, et elus tuleb ette palju ootamatusi ja need on vaja lahendada inimlikult. Praegu on Mariliis kindel, et tugiisiku teenust on vaja palju rohkem, kui seda hetkel pakutakse ja ta soovib, et oleks olemas tervet Eestit kattev võrgustik. „Veelgi enam tänapäeval, mil vanematel pole lastega olemiseks ja nende kuulamiseks aega. Sellest tekivad lapsel murekohad ja ta hakkab neid välja elama iseenda elu kaudu,“ kirjeldab Mariliis seda, kuidas noorel probleemid kuhjuma võivad hakata.

Tugiisikud Helis ja Regina

Kaks aastat tagasi tugiisiku koolituse läbinud Helis on hetkel tugiisikuks kahele noorele. Ühe noorega on ta koostööd teinud üle aasta, teise noorega paar kuud.

„Toredate ja imelist tööd tegevate inimestega tutvumine. Noore rõõm kokkusaamistel, koos vabaaja veetmine. Olen tundnud, kui vajalik see on noore jaoks see, et keegi tema pärast midagi teeb või lahendusi aitab leida,“ ei jää Helisel sõnadest puudu, kui paluda tuua välja positiivseimad hetked tugiisiku töös.

Tagasilöökide eest ei õnnestu põgeneda

Eelarvamused põneva ja väljakutset pakkuva tugiisiku töö kohta puudusid, kuid eks oli ikkagi hirm, et ei oska ja ei saa hakkama. Küsimärk oli ka see, kuidas tagasilöökidega toime tulla, sest nende eest ei õnnestu kunagi põgeneda. Keerulisemateks momentideks on olnud alguses kontakti loomine ning noore aitamine, et ta leiaks iseendas motivatsiooni. Lahenduseks on osutunud kogenumatelt inimestelt nõu küsimine ja teiste tugiisikutega toimuvad kovisioonid, kus on võimalik ka esilekerkinud probleeme lahata.

Ka Regina on tugiisikuks olnud kahele noorele. Ta teadis juba eelnevalt, et Eestis on perekondi, kes maadlevad erinevate probleemidega ja nendes peredes kasvavad lapsed võivad vajada tähelepanu, vestluskaaslast, nõu, eeskuju. Ja kuigi varasemalt ei olnud tal tugiisikutööst ettekujutlust ega arvamust, siis otsustas ta vaadata, mis saab.

Nagu Helis, toob ka Regina välja, et keeruline on aidata noorel motivatsiooni leida. „Raske on selgitada, et näiteks koolis on vaja käia ja ilma selleta ei saa. Õnneks mulle teadaolevalt üks tüdruk läks uuest õppeaastast teise kooli ja teine ka.“ Tugiisikutöö ei pea alati kestma aastaid. Regina ütleb, et praeguseks on olukord juba selline, et tema hinnangul need kaks tüdrukut enam tugiisikut ei vaja: „Nad on iseseisvad ja saavad hakkama.“ Kindlasti on seejuures abiks olnudki töö, mida Regina on nendega teinud: noortega kokku saamine, vestlemine ja arutlemine erinevatel teemadel ning koos millegi toreda tegemine.

„Arvasin, et see on lihtsam!“ on Aivi konkreetne vastus, kui küsida, mis oli suurim eelarvamus tugiisikutööd alustades ning selgitab siis põhjalikumalt: 

„Kontakti loomine ja ülesehitamine võtab aega ning päris muuta teise inimese elu ei saa - lõplikud otsused teeb noor ja tema pere. Alati ei ole sekkumine võimalik, vajalik ega otstarbekas. Vahel tuleb kõrvalt vaadata, kuidas tehakse näiliselt kahjulikke otsuseid, kuid tugiisikul ei ole tegelikult õigust ülemäära sekkuda.“

„Ma saan lihtsalt olla olemas, kui nad seda vajavad.“

Kõigest eelnevast on ta aru saanud poole aasta jooksul, mil ta on olnud ühele noorele neiule tugiisikuks. Teadmine aga, mis teeb tugiisiku töö keeruliseks, aitab rohkem hinnata ka positiivseid hetki, kui oled loonud noorega kontakti ning ta usaldab sulle oma isiklikke lugusid ja soovib ise nõu saada. Sisemine soov, mis Aivi tugiisikutöö juurde tõi, on täidetud – soov olla noortele eneseleidmise teel toeks.

Muidugi pole see alati lihtne. „On hetked, kus sisimas tahaksid sekkuda, kuid see ei ole minu kui tugiisiku teha. Olengi suhelnud lastekaitsespetsialisti ning teiste võrgustikuliikmetega ning leidnud, et parasjagu on see otsus pere teha ja pere asi,“ kirjeldab Aivi murekohti ja lisab siis lõpetuseks: „Ma saan lihtsalt olla olemas, kui nad seda vajavad.“

„Noored, kellega ei ole pikemat aega kontaktis olnud, võtavad ise ühendust, kui vajavad toetust, suunamist, nõu või tahavad lihtsalt oma rõõmu jagada. Hästi positiivne oli, kui üks minu tuginoor soovis mind enda sünnitusele kaasa,“ toob alates 2009. aastast noortele tugiisikuks olnud Annegrete välja neid kõige positiivsemaid hetki. Lisaks ühingu juhtimisele on ta nende aastate jooksul olnud kümnele noorele ja pooltega hoiab endiselt kontakti.

Grupitöö on hea, aga individuaaltööd see ei asenda.

Positiivseid hetki on tugiisikutöös nii väikeseid kui ka suuri. Teada andmine, et noor ei jõua tugiisikuga kokkulepitud kohtumisele on sama oluline kui see, kui noor klassi lõpetab. Kuigi Annegrete on noortega teinud ka grupitööd, ei ole võimalik individuaaltööd alahinnata.

Olles pikalt sihtgrupiga tööd teinud, teadis Annegrete, et tihtipeale puutub noorte elus keegi, kellega neutraalsel tasandil saaks asju arutleda ja kes ei mõistaks hukka nende valikuid ja otsuseid. See aga tähendas, et ainuvõimalik ongi üks otsus – hakata tugiisikuks. Kuna tugiisiku tööd sai alustatud juba ligi kaheksa aastat tagasi, siis praeguseks on juba ununenud see, mis olid alguses enda jaoks komistuskivid ja raskused. Noorte mured on aga südamesse jäänud ja keerulisemad momendid ei unune.

„Kui noorel läheb tõesti kehvasti ning ei oska teda sel hetkel ka ise kuidagi aidata, kus käed jäävad lühikeseks. või kus süsteem ei ole piisav ja tulebki leppida sellega, et olukord ongi selline, et midagi teha ei saa,“ räägib Annegrete hetkedest, kus tugiisik justkui ületamatu müüri ees seisab. Siinkohal on aga abiks just teised tugiisikud, kes teda toetavad ning kovisioon ja supervisioon, mille abil on võimalik vältida seda, et tugiisikud ise läbi põlevad.

Maarika ja Mariliisi lood – võidud ja raskused

Maarika on oma noorele tugiisikuks olnud juba alates 2013. aastast. Selle aja peale pole tulemata jäänud ka tõsiselt suur töövõit. „Kui minu tugilaps jätkas oma õpinguid vaatamata kõigile raskustele, mis tal ees olid,“ on Maarika noore üle uhke. Rasked hetked on aga need, kus noor palub Maarikal öelda, et mida nüüd teha.

Noorele ei saa vastuseid ette öelda

Tugiisik aga ei saa sellist vastutust võtta, et noorele lihtsalt öelda, mida ta nüüd järgmisena tegema peaks, sest need on noore enda elu puudutavad küsimused. Mida Maarika aga saab teha, on tal aidata ise nende vastusteni jõuda.

Tugiisikutöö on Maarika jaoks seotud ka tema erialaga. Seetõttu paeluski teda võimalus olemasolevaid erialaseid teadmisi praktikas rakendada. Võimalik, et just selle pärast ei olnud tal enne tugiisikuks hakkamist selle osas eelarvamusi. Ta suhtus tugiisiku ametisse juba varasemalt lugupidavalt ja teeb seda ka praegu.

Mariliisi, kes on olnud tugiisikuks kahele noorele, arvas enne tugiisiku tööga alustamist, et kontakti loomiseks tuleb metsikult pingutada. Nüüd ütleb ta aga, et usaldus tekkis ajaga iseenesest. Kindlasti näitab loodud usalduslikku suhet seegi, et kuigi ühe noorega lõppes tal koostöö tugiisikuna 2014. aastal, siis hoiavad nad tänini kontakti.

Valetamisega toimetulekust teatri külastamiseni

Täiesti libedalt usaldussuhte loomine ei läinud. „Üks mu tugilastest hakkas valetama ja hämama. Selle lahenduseks oli faktide kontrollimine ning lapsega rääkimine,“ meenutab Mariliis. Ta mainib ka õpitud abituse tunnet. „Küsiti asju, millele olid vastused väga lihtsasti ka ise leitavad. Enamasti said mured lahendatud, suheldes vanemate või teiste võrgustiku liikmetega.“

Oluliselt paremini on meelde jäänud need head hetked. Näiteks see, kui noor palus abi töö leidmisel, sest Mariliisi jaoks näitas see, et ta tahab ise vastutada ning oma eluolu paremks muuta. Eriti eredana on säilinud aga koos Estonia teatris käimine. „See oli selle noore jaoks esimene kord, kus ta nägi orkestrit mängimas,“ ütleb Mariliis. Ja just selliste elamuste pakkumine läheb kokku ka sellega, mis Mariliisi enda jaoks tugiisikuna töötamiseks motivatsiooni annab: „Tahan oma teadmiste ja kogemustega olla noortele kasulik ning julgustada neid oma unistusi ellu viima. Tutvustada seda põnevat maailma meie ümber.“

Viljar: tulemuste saamiseks on vaja noorele pühenduda 100%

Usk, et tal oleks noortele läbi oma kogetu ja õpitu üht-teist õpetada ning lootus, et see õpitu võib neid tulevikus edasi adata, oli Viljarile peamiseks motivatsiooniks, et tugiisikuks hakata. Lisaks soovib ta olla selline tugi ja eeskuju, keda ta oleks iseendale noorena tahtnud. „Kõige suuremat rõõmu pakub mulle see, kui tajud, et noor on sind kuulda võtnud ning selle tulemusel on ta mingi positiivse muutuse enda ellu kutsunud ja mille üle ta ka ise uhkust ja rõõmu tunneb,“ ütleb Viljar.

Ka Viljar kiidab teistest tugiisikutest koosnevat taustal tegutsevat tugigruppi, kellega saab nõu pidada, kui enda teadmised ei ole piisavad. „Kõige hirmsam oli ilmselt esialgu arvamus, et oled noorega ja tema muredega üksi,“ meenutab ta esimesi samme tugiisiku teel. Algul arvas ta, et piisab sellest, kui noorega lihtsalt korra nädalas kohtuda või kontakti võtta. „Tegelikkus on aga see, et tulemuste saamiseks on vaja noorele pühenduda 100%. Peab endale aru andma ja panema iseennast noore situatsiooni ja mõtlema, et kas muutused mida tahan enda elus ellu kutsuda, juhtuvad üleöö või tuleb nende saavutamiseks ka vaeva näha.“

Kui noor ei ilmu kohale

„Kõige raskem oli esialgu aru saada sellest, et miks noor kokkulepitud kohtumistele ei ilmunud. Lahendatud sai see selgitusega, et miks on elus oluline kokkulepetest ja tähtaegadest kinni pidada ning milliseid uksi see elus avab, kui seda püsivalt teha,“ kirjeldab Viljar. Teiseks ja suuremaks väljakutseks nimetab ta oskust kuulata ja päriselt kuulata ning suutlikkust ridade vahelt lugeda. Seda väljakutset aitas tal ületada kohtumistest kokkuvõtete tegemine ja nende hilisem analüüs.

Viljar on olnud tugiisikuks ühele noorele, kuid ta on olnud seotud RuaCrew tegevusega ka Suvekooli kaudu, osaledes seal vabatahtlikuna. Lisaks tugiisiku tööst saadvale positiivsele elamusele on motivatsiooniks ka võimalus tugiisikuks olemine oma õpingutega siduda.

Sandra lugu - kõik ei lähe alati nii nagu meie seda sooviksime

Motivatsiooniks oli soov midagi ära teha, kuidagi kasulik olla ning noori nii palju aidata, kui ta seda oskab ja suudab. Just seetõttu ongi Sandra alates 2014. aasta detsembrist olnud ühele 16 aastasele tüdrukule tugiisikuks.

„Esialgne arvamus tugiisikutööst oli kindlasti naiivsem. Ei oleks uskunud, et noorega kontakti leidmine nii raskeks kujuneb,“ ütleb Sandra nüüd juba kogenumalt. „Eelarvamusi ei olnud, ma ei ole selles mõttes endale illusioone loonud sellest tööst, kuid kindlasti on asju, mida tulevikus järgmiste tugilastega proovida ning mida vältida."

Inspiratsioon teistest inimestest enda ümber

RuaCrew ettevõtmistega kursis olemine on temasse iga päevaga aina rohkem positiivsust süstinud ja seda just RuaCrew meeskonna tõttu. „Inimesed, kes asja ajavad, teevad seda suure südame ning siira pühendumusega. See motiveerib ka ennast iga päev parem olema ja rohkem tegema ning jõudma.“

Sandra ütleb, et ta ei oodanud lapselt tänu, kuid kõige parem hetk oli see, et laps sai reaalselt ise ka aru, et nad tegid ära suure töö ja sellest oli talle kasu. „Kõige positiivseim hetk tugiisiku töös oli lapse siiras tänu temale pühendatud aja ning abi eest.“ Aega ja energiat oli vaja nii selleks, et last motiveerida kui ka kohtumiste ära jäämisest ise mitte heituda. „Kohtumiste mure lahendasime nii, et hakkasin lapse juures kodus käima aga motiveerimine ja õppimine olid natukene raskemad juba. Kui koos õppisime, siis oli kõik hästi aga kui laps pidi iseseisvalt ülesandeid tegema siis see nii hästi välja ei tulnud ja kiputi „unustama“,“ räägib Sandra nüüd. Tal endal oli väga raske näha, et nii finiši joone lähedal ehk 9. klassi lõpus laps lihtsalt loobub ja lööb käega ning tema ise ei saa sinna midagi parata või seda muuta.

Kaheaastase staažiga tugiisik Anna on olnud abiks neljale noorele. Kui alguses kartis ta, et vanusevahe võib noortega hea suhte saavutamise raskeks teha, siis praguseks on ta veendunud, et kõige olulisem on noorega hea ja usaldusväärse kontakti saavutamine ning siiras soov teda aidata.

Tuleb näidata noorele, et oled tema jaoks olemas

Usaldusliku kontakti loomine võtab aega ja nõudis eriti just Anna endapoolset järjekindlust, kuid tulemata see ei jäänud ning kui kontakt loodud, oli võimalik alustada tööga, mis oli põnevam, kui eelnevalt arvata võiks. „See arendab tohutult ja paneb maailma üle teisiti mõtlema. Avastad, et empaatial ja kaastundel on suur võim,“ kirjeldab Anna seda, mis tema hinnangul aitab kõike muuta. Noorte otsene tagasiside, et temast on abi olnud, aitab üleval hoida esialgset motivatsiooni, millest sai alguse tema soov tööd teha: kasutada oma olemasolevaid kogemusi ja aega, et aidata noori, kellel tugi puudub.

Ja kuigi noored ei ole oma kiidusõnaega kitsid, siis on ka hetki, kus on vaja mõelda, kas asjal on mõtet. „Raske on hetkedel, kui noor ei pea nt. kokkuleppetest kinni ning planeeritud kohtumine jääb ära. Samuti siis kui noore kodune olukord ei toeta tugiisiku tööd,“ toob Anna välja, kuid keeldub alla andmast: 

„Sellistel hetkedel ei tohi käega lüüa ning tuleb näidata noorele, et oled tema jaoks olemas ja koostöö toimub edasi!“

Mida ütleks tugiisik mineviku endale? „Oled õigel teel!“

Ulla ja Valve on mõlemad MTÜ RuaCrew tiimiga hiljuti liitunud tugiisikud. Esmalt läbisid nad tugiisiku koolituse ja nüüd, kui nad on juba mõnda aega tugiisikuna töötanud, jagavad nad hea meelega oma kogemust.

Noore tugiisikul võivad olla raskused hoopis täiskasvanutega

„Kõige raskem on saada teised täiskasvanud inimesed omavahel suhtlema ja koostööd tegema. Saan ise olla eeskujuks suhtlemisel, aga kuidas teised seda vastu võtavad, sõltub nendest,“ räägib Ulla, kes on tugiisikuks kahele koolipikenduse saanud lasteaia viimases rühmas käivale poisile.

Valve jaoks on probleemiks või raskuseks olnud pigem see, et lapsel ei teki tema elu vastu huvi tundva täiskasvanu osas mingit arvamust. Ja probleemiks on ka see, et leida pidevalt tegevusi, mis teda huvitaks. Samas ei ole Valve kitsi, et kiita 12 aastast poissi, kellele ta tugiisikuks on: „Iga korraga, kui ta tuleb minuga kokku saama, on ta avatum ja julgeb oma arvamust välja öelda.“

Nii Valvel kui ka Ullal puudusid tugiisiku töö kohta eelarvamused, kuid nende motivatsioon oli sarnane. Ulla tahtis aidada oma kogemuste ja teadmistega neid, kes seda vajavad. Valve ütleb, et tema motivatsioon on täna sama, mis oli siis, kui ta ennast pakkus tugiisikuks: „Olla kasulik, vajalik, olla olemas kellegile, kes vajab, kes teda kuulaks, mõistaks ja lihtsalt olla...“

Kui neil oleks võimalus minna ajas tagasi ja rääkida iseendaga, kes alles läbib tugiisiku koolitust, teavad nad täpselt, mida öelda. Valve soovitaks koos lapsega õppimist ning Ulla ütleks lihtsalt: „Oled õigel teel!“