Tugiisikute lood III

„Arvasin, et see on lihtsam!“ on Aivi konkreetne vastus, kui küsida, mis oli suurim eelarvamus tugiisikutööd alustades ning selgitab siis põhjalikumalt:

„Kontakti loomine ja ülesehitamine võtab aega ning päris muuta teise inimese elu ei saa - lõplikud otsused teeb noor ja tema pere. Alati ei ole sekkumine võimalik, vajalik ega otstarbekas. Vahel tuleb kõrvalt vaadata, kuidas tehakse näiliselt kahjulikke otsuseid, kuid tugiisikul ei ole tegelikult õigust ülemäära sekkuda.“

„Ma saan lihtsalt olla olemas, kui nad seda vajavad.“

Kõigest eelnevast on ta aru saanud poole aasta jooksul, mil ta on olnud ühele noorele neiule tugiisikuks. Teadmine aga, mis teeb tugiisiku töö keeruliseks, aitab rohkem hinnata ka positiivseid hetki, kui oled loonud noorega kontakti ning ta usaldab sulle oma isiklikke lugusid ja soovib ise nõu saada. Sisemine soov, mis Aivi tugiisikutöö juurde tõi, on täidetud – soov olla noortele eneseleidmise teel toeks.

Muidugi pole see alati lihtne. „On hetked, kus sisimas tahaksid sekkuda, kuid see ei ole minu kui tugiisiku teha. Olengi suhelnud lastekaitsespetsialisti ning teiste võrgustikuliikmetega ning leidnud, et parasjagu on see otsus pere teha ja pere asi,“ kirjeldab Aivi murekohti ja lisab siis lõpetuseks: „Ma saan lihtsalt olla olemas, kui nad seda vajavad.“