Tugiisikute lood IV
„Noored, kellega ei ole pikemat aega kontaktis olnud, võtavad ise ühendust, kui vajavad toetust, suunamist, nõu või tahavad lihtsalt oma rõõmu jagada. Hästi positiivne oli, kui üks minu tuginoor soovis mind enda sünnitusele kaasa,“ toob alates 2009. aastast noortele tugiisikuks olnud Annegrete välja neid kõige positiivsemaid hetki. Lisaks ühingu juhtimisele on ta nende aastate jooksul olnud kümnele noorele ja pooltega hoiab endiselt kontakti.
Grupitöö on hea, aga individuaaltööd see ei asenda.
Positiivseid hetki on tugiisikutöös nii väikeseid kui ka suuri. Teada andmine, et noor ei jõua tugiisikuga kokkulepitud kohtumisele on sama oluline kui see, kui noor klassi lõpetab. Kuigi Annegrete on noortega teinud ka grupitööd, ei ole võimalik individuaaltööd alahinnata.
Olles pikalt sihtgrupiga tööd teinud, teadis Annegrete, et tihtipeale puutub noorte elus keegi, kellega neutraalsel tasandil saaks asju arutleda ja kes ei mõistaks hukka nende valikuid ja otsuseid. See aga tähendas, et ainuvõimalik ongi üks otsus – hakata tugiisikuks. Kuna tugiisiku tööd sai alustatud juba ligi kaheksa aastat tagasi, siis praeguseks on juba ununenud see, mis olid alguses enda jaoks komistuskivid ja raskused. Noorte mured on aga südamesse jäänud ja keerulisemad momendid ei unune.
„Kui noorel läheb tõesti kehvasti ning ei oska teda sel hetkel ka ise kuidagi aidata, kus käed jäävad lühikeseks. või kus süsteem ei ole piisav ja tulebki leppida sellega, et olukord ongi selline, et midagi teha ei saa,“ räägib Annegrete hetkedest, kus tugiisik justkui ületamatu müüri ees seisab. Siinkohal on aga abiks just teised tugiisikud, kes teda toetavad ning kovisioon ja supervisioon, mille abil on võimalik vältida seda, et tugiisikud ise läbi põlevad.
Kirjuta esimene kommentaar