Tugiisik Martina:

Olen tegutsenud tugiisikuna peaaegu kolm aastat. See aeg on olnud kiire, emotsionaalne ja õpetlik.

Kõige raskem ülesanne on mõlemale poolele kohtumiseks sobiva
aja leidmine, kuna kord on tugilapsel vähe aega, teinekord aga ei ole enda
päevaplaanis sobivat hetke kohtumiseks. Isegi kui leiad lõpuks sellise
võimaluse, mis mõlemale sobib on alati suur võimalus, et nooruk ei tule
kohale  või ilmub välja poole tunnise hilinemisega. Tuleb ka ette olukordi, kus tugilaps ei taha sinuga isegi suhelda, kuid tavaliselt vajavad nad lihtsalt veidi aega  ja kannatliku meelt. Sellistes olukordades tekib vahest tahes tahtmata tunne nagu tammuks sama koha peal kuhugi jõudmata. Tekib küsimus, et milleks vaeva näha, kui noor ise ei tunne asja vastu huvi? Aga meeles tuleb pidada, et üksi asi elus ei ole lihtne ja seda rohkem pakuvad rõõmu kordaminekud, sest neid tuleb selles töös ette küllaga. Siiski  on nii, et positiivsed emotsioonid kaaluvad üle negatiivsed.

See tunne, kui saad aidata ja olla kasulik on tõeliselt hea tunne. Esmakohtumine on muidugi alati veidi kohmetuks tegev ja periood peale seda, kui te veel teineteist hästi ei
tunne võib olla veidi keeruline. Aga  varsti võib leida ennast  koos noore sõbraga raamatukogust põhikooli matemaatika õpiku tagant ajusid ragistamast või lihtsalt kohvikust mõnusalt aega veetmast ja maailmaasju arutamast. On ka hetki, kus  peab noort toetama ja olema aktiivsem pool tema elu korraldamisel. Olema  sõprussuhtes see täiskasvanupool, kes kamandab, suunab  ja õpetab aga eks seegi käib sõpruse juurde.

Tugiisikuna olen leidnud uusi häid tutvuseid nii teiste tugiisikute, kui ka tugilaste näol. Samuti ei suuda miski asendada tunnet, mille sa saad kedagi aidates. Tahan kindlasti jätkata oma tööd tugiisikuna ka tulevikus.

Tugiisik Maarika

Jaanuaris 2013 sain tugiisikuks noorele neiule, kes käis kutsekooli 10. klassis, elas
ühikas ning sai toitjakaotuspensioni. Lastekaitse tundis muret neiu pärast,
sest tema koolist väljakukkumise oht oli suur, mistõttu oleks ta ka ilma jäänud
nii oma elukohast kui ka ainsast sissetulekuallikast.  Samuti oli neiuga
väga raske saada kontakti, sest silma ta ei  vaadanud ning suhelda ta
kellegagi ei julgenud.

Minu tööks oli aidata tal õppida, hinded korda saada, koolipersonaliga suhelda ja toetada teda sel ajal, kui ta käis psühhiaatrilisi uuringuid tegemas laste psühhiaatria osakonnas.

Kevadel ta küll katkestas kooli, kuid seda selleks, et jätkata sügisest uuesti 10. klassis
teisel erialal, mis talle endale meeldib ning nüüdseks lõpetab ta 11. klassi. Veel
olulisema näen, et ta on julgem, avatum ja enesekindlam noor naisterahvas, kes
ei karda enam minna poodi ja küsida:“ Kas teil väiksemat suurust ka on?“. Ta ei
vaja enam tugiisikut, kuid suhtleme siiani ja mul on hea meel näha teda õnnelikuna.

Felix* (18)

Olin 13aastane, kui ema võttis RuaCrew´ga ühendust. Ma ei käinud koolis, suhted õpetajatega olid jamad ning hinded sitad. Sain endale tugiisiku, emaga koos käisime iganädalaselt nõustamisel. Annegrete pakkus, et võin tulla rühmatöösse, alguses ei tahtnud minna aga ema sunnil läksin. Seal käisid juba sõbrad, kellega käisime ka Solarises. Kokku käisime seal kaks õppeaastat, tahtsime veel aga öeldi, et ei saa J.
Vaikselt hakkasid edusammud tulema, kontakt RuaCrew´ga säilis ka peale rühma ja
nõustamise lõppemist. Tänaseks olen 18, käin gümnaasiumis, mis tol ajal tundus
ebareaalne, käin tööl ning olen oma käitumist ja suhtumist muutnud. Murede
korral on hea, et saan ikka RuaCrew poole pöörduda.

Anna* (18)

Olen 18aastane noor ema. Praeguseks olen läinud oma elu peale ja võin öelda, et olen
sellega rahul. Elan koos mehe ja lapsega ühes Eesti väikelinnas. Kuid mitte praegusest hetkest ei taha ma kirjutada, vaid oma raskest teest siia.

Olin vaid 6aastane, kui mu vanemad läksid lahku ning ema otsustas Eestist lahkuda. Ta
naases kui olin 11-12, kuid isaga kokku nad enam ei läinudki. Tema tagasituleku ajast elasin vaheldumisi nii ema kui isa juures. 13aastaselt sügisel kooli naastes leidsin ma endalegi ootamatult omale palju „sõpru“. Paar kuud peale kooli algust hakkasin hängima
Solarise keskuses oma uute „ägedate sõpradega“. Siis oligi esimene kord, kui jõin ennast täiesti maani täis.

Olime sõpradega ühe kangi all ja mingi hetk olin väga purjus ning vajusin lumehange
magama. Nad kõik lihtsalt jätsid mu sinna kuni üks juhuslik mööduja kutsus mulle kiirabi... Öö veetsin haiglas tilgutite all ja muidugi tehti selle kohta ka politseis protokoll. Alaealiste komisjoni poolt määrati mulle tugigrupis käimine. Seda juhtis maailma kõige toredam töötaja-Annegrete. Tema tegeles minuga ka edaspidi.

Peod jätkusid ja läksid aina rämedamaks. Paar korda jäin ka suitsetamisega vahele.
Proovisin ka erinevaid narkootikume, kuid pikemaajalist kokkupuudet nendega õnneks ei olnud. Saades 14 hakkasin ka kodunt ära jooksma, pidevalt. Vaevu üldse käisin seal. Lisaks sellele hakkasin sooritama pisivargusi ja saatsin toime ka paar suuremat kriminaaltegu. Viibisin erinevates asutustes, kust ikka ja jälle jooksu panin, tagasi Tallinnasse oma „igatsevate ja muretsevat sõprade“ juurde. Kuna olin toime pannud kriminaalteod ja hoidsin oma põgenemisega uurimisest kõrvale, kuulutati mind tagaotsitavaks.

Ühel päeval, kui läksin vanaema juurde, tulid sinna mu vanemad. Arvasin, et satun Kaagverre, kuid tegelikult hoopis vanglasse. Kogesin šokivangistust, mis oli üks hullemaid kogemusi mu elus. Arvasin, et mu elu muutub, kuid siis tuli mulle kaaslaseks
endine sõbranna. Taipasin, et mu saatus ei ole kõige hullem. Hakkasin igatsema oma „sõpru“ ja vanad mõtted tulid pähe.

Hiljem elasin küll põhimõtteliselt kodus, kuid kadusin vahepeal nädalateks. Koolis väga ei käinud, kuid siiski lõpetasin 8. klassi, 9. klassi algselt ei läinud, elasin teises maakonnas peika juures. Pidin aga siiski ühel hetkel koju minema, läksin vanaema juurde, sest vanemad elasid oma elu. Siis selgus ka, et olen rase. Siis käis plõks! Mul on veel keegi, kelle eest vastutan, tahan lapsele paremat elu, kui mul oli. Hakkasin pingutama. Sünnitasin maailma armsaima poisslapse ja lõpetasin põhikooli kiituskirjaga!

Täna elan teises maakonnas oma elu. Soovin jätkata õpinguid, hetkel lähen tööle. Olen oma eluga rahul ja õnnelik, et välja tulin, sest see ei olnud kerge. Mul oli aga hea motivaator! :)

Kirjutasin selle loo üles, et mõelda tagasi kõikidele inimestele, kes minuga tegelesid ja
mind aidata proovisid.

Tugigrupid on kindlasti väga-väga toredad ja abistavad. Ma tundsin seal end tõsiselt
hästi, sest mind ümbritsesid minuga sarnased noored. Olime ju kõik mingi "patuga"
hakkama saanud, et seal käima pidime.

Kõige tähtsam inimene kogu nende aastate jooksul oli minu jaoks Annegrete. Tema oli
see, kes alati minusse uskus ja proovis igati aidata. Tugiisik on kindlasti väga tähtis. Minu jaoks oli ta kõige olulisem. Ma sain temaga vabalt olla ja rääkida. Kuigi varjasin asju ka Annegrete eest, tundsin end temaga olles ikkagi kõige paremini.

Kõige olulisem on tegelikult tegelda probleemidega õigeaegselt. Mind hakati vedama mööda psühhiaatreid siis kui hakkasin pahandusi tegema. Tegelikult oleksin ma vajanud abi siis kui mu vanemad lahutasid või kui ema naases. Need olid hetked, kus ma ei osanud käituda. Tagajärjed tulid lihtsalt hiljem, aga siis oli juba hilja. Ma ei suutnud enam mõista ega andestada.

* nimed muudetud