Taastav koolikultuur – miks see on palju enamat kui vaid konfliktide lahendamine?
Kui räägime taastavast praktikast hariduses, tekib paljudel esimesena seos konfliktide ja probleemide lahendamisega. Justkui oleks taastav lähenemine midagi, mille poole pöörduda alles siis, kui "midagi on valesti". Tegelikkus on hoopis vastupidine: taastav koolikultuur ei ole reaktsioon probleemidele, vaid teadlik, väärtuspõhine viis õppimise ja koosolemise kujundamiseks – igal hetkel, igaühe jaoks.
Taastav lähenemine tähendab seda, et koolist saab kogukond, kus suhted on esikohal. See on viis, kuidas õpetada, õppida, juhtida ja koos olla nii, et igal inimesel on oma koht, hääl ja tähendus.
Mis on taastav praktika tegelikult?
Taastav koolikultuur ei tähenda lihtsalt vestlusi pärast tüli või mõnda vahejuhtumit. See tähendab süsteemset, igapäevast tähelepanu sellele, kuidas me loome suhteid, kuidas me kuulame, kuidas me suhtleme ning kuidas me koos elame ja õpime.
See on inimsuhetel põhinev kultuur, kus iga koolikogukonna liige – olgu ta õpetaja, õpilane, tugispetsialist või koolijuht – on oluline. Taastava lähenemise keskmes on viis põhiveendumust:
- Igaühel on oma vaatenurk ja ta väärib kuulamist.
- Meie mõtted ja tunded mõjutavad meie käitumist.
- Meie teod mõjutavad teisi – ja me vastutame selle mõju eest.
- Kui meie vajadused on täidetud, suudame olla parim versioon iseendast.
- Inimesed, keda olukord enim puudutab, peaksid olema lahenduste keskmes.
Need pole lihtsalt loosungid seinal, vaid praktilised põhimõtted, mida on võimalik ja vajalik ellu rakendada nii klassiruumis ,õpetajate toas kui juhtkonna koosolekul.
Kuidas taastav koolikultuur päriselt välja näeb?
Taastava lähenemisega koolis:
- ei räägita inimestest, vaid räägitakse inimestega;
- ei keskenduta ainult sellele, mis juhtus, vaid sellele, miks see juhtus ja kuidas edasi minna;
- ei defineerita inimest tema eksimuste kaudu, vaid vaadatakse tervikut ja võimalusi.
Kool muutub paigaks, kus konflikte ei kardeta – neid nähakse võimalusena õppimiseks ja kasvu soodustamiseks. Kus reeglite täitmise asemel räägitakse väärtustest, usaldusest ja vastutusest. Kus distsipliin ei tähenda karistust, vaid empaatilist, süsteemset lähenemist.
Mida ütlevad kogemused mujalt maailmast?
Rahvusvaheline praktika on näidanud, et taastavatel koolidel on potentsiaali muuta mitte ainult õpilaste käitumist, vaid kogu koolikeskkonna olemust. Näiteks Norras toetab riiklik õppekava taastavat lähenemist, rõhutades inimõigusi, demokraatiat ja kaasamist. Suurbritannias ja Iirimaal on paljud koolid kogenud, et just ringipraktikad – regulaarsed ringid – on loonud sügava usalduse ja kogukonnatunde.
Brasiilia kogemused näitavad samas, kui keeruline, aga vajalik on taastava kultuuri juurutamine kontekstides, kus ebavõrdsus ja vägivalla kogemused on igapäevased. Ka seal on jõutud arusaamiseni: ükski muutus ei juhtu ilma suhete tugevdamiseta.
Esimesed sammud Eestis
Ka meil on järjest enam koole, kes taastava kultuuri suunas liiguvad. Olgu selleks taastavad vestlused, konfliktide lahendamised või ringid, mida viiakse läbi taastavatel põhimõtetel. Tervikliku lähenemise juurutamine on aga midagi, mis ei juhtu ühe koolituse läbimisega, vaid teadliku ja süsteemse teekonnana: töötajate koolitused, taastav keelekasutus, kaasavad arutelud, väärtuspõhine distsipliin, sotsiaal-emotsionaalsete oskuste õpetamine.
Kõige olulisem aga – tahe luua kool, kus igaühel on turvaline olla, õppida ja kasvada.
Taastav kool = kultuuri muutus, mitte meetod
Taastav praktika ei ole lihtsalt "üks tööriist" kooli tööriistakastis. See on uus viis mõelda haridusest, suhetest ja kogukonnast. See tähendab loobumist karistuskultuurist ning liikumist koostöö, hoolivuse ja vastastikuse mõistmise poole.
See ei tähenda, et kõik oleks lihtne või et konflikte enam ei teki. Vastupidi – taastavas koolis on keeruliste teemade jaoks olemas struktuur, oskused ja valmisolek.
Ja mis kõige olulisem – taastavas koolis on koht igaühele.
