Annegrete Johanson
MTÜ RuaCrew, taastava õiguse praktik
Augustis jõudis avalikkuse ette raske noorte vägivallajuhtum, mis paneb taas küsima: mida me ühiskonnana teeme siis, kui noore käitumine muutub ohtlikuks?
Selliste juhtumite järel tekib mõistetavalt palju tugevaid emotsioone. Küsime, kuidas saab üks noor teisele midagi sellist teha. Küsime, kus olid vanemad, kool või teised täiskasvanud. Ja üsna kiiresti jõuame küsimuseni, milline karistus peaks sellisele teole järgnema.
Need küsimused on vajalikud. Vastutus peab olema ning raske vägivalla puhul ei saa ega tohigi selle tähendust vähendada.
Aga kui tahame, et selliseid juhtumeid oleks vähem, peame küsima veel midagi: mis toimub enne seda, kui noore käitumine jõuab nii kaugele?
Ja veel laiemalt – milline on meie, täiskasvanute ja kogukogukonna roll enne seda, kui midagi tõsist juhtub?
Käitumine on see osa, mida me näeme
Olles aastaid töötanud noortega, kelle käitumist nimetatakse riskikäitumiseks, probleemseks käitumiseks või õigusrikkumiseks. Mida keerulisemaks muutub noore käitumine, seda lihtsam on meil hakata nägema ainult seda käitumist.
Agressiivne. Hoolimatu. Manipuleeriv. Ohtlik. Probleemne.
Need sõnad hakkavad kiiresti kirjeldama mitte enam käitumist, vaid noort ennast.
Käitumine on justkui jäämäe veepealne osa. Selle all võibolla palju sellist, mida esmapilgul ei näe või ei oska märgata: kogetud vägivald või tõrjutus, ebaturvalised suhted, kuuluvusvajadus, oskamatus oma emotsioonidega toime tulla, kaaslaste surve või vajadus nende heakskiidu järele. Mõnikord on noor ise pikalt haiget saanud. Mõnikord on vägivald või alandamine muutunud tema keskkonnas tavaliseks viisiks suhelda. Mõnikord ei ole tema kõrval olnud täiskasvanut hetkel, mil teda oleks kõige rohkem vaja olnud.
See ei tähenda, et iga raskelt käituva noore taustal on tingimata trauma, halb kodu või mõni lihtsasti leitav põhjus. Ja kindlasti ei tähenda põhjuste otsimine vägivalla õigustamist.
Mõistmine ja õigustamine ei ole üks ja sama.
Kui tahame käitumist muuta, peame püüdma mõista, mis seda käitumist käivitab ja alal hoiab. Vastasel juhul tegeleme tagajärjega, kuid jätame selle all oleva puutumata.
Vastutus ei ole ainult karistus
Raskete juhtumite järel muutub avalik arutelu kiiresti karistuse aruteluks. Kui karmilt tuleks karistada? Kas praegused meetmed on piisavad? Kas noored tajuvad üldse oma tegude tagajärgi?
Karistusel on õigussüsteemis oma koht. Aga noore puhul peaksmeid huvitama ka see, mis saab edasi.
Kas noor mõistab, millist kahju tema tegu teisele inimesele põhjustas? Kas ta suudab võtta selle eest vastutuse? Kas ta oskab järgmises keerulises olukorras teha midagi teisiti? Kas tema kõrval on täiskasvanuid, kes suudavad ühtaegu seada väga selgeid piire ja toetada muutust? Kas keskkond, kuhu ta tagasi läheb, aitab muutusele kaasa või viib ta tagasi samadesse mustritesse?
Vastutuse võtmine ei tähenda ainult tagajärje kandmist. See tähendab ka valmisolekut vaadata otsa oma teo mõjule, mõista tekitatud kahju ja teha tööd selle nimel, et sama ei korduks.
Tegelik vastutuse võtmine võib olla väga nõudlik protsess ega piirdu üksnes määratud karistuse kandmisega.
Meie noored õpivad ka sellest, mida teevad teised
Kui noore vägivaldse teo juures on teised noored, tekib veel üks oluline küsimus. Mida teeb grupp? Kes läheb kaasa? Kes naerab? Kes filmib? Kes julgeb öelda „stopp“? Kes kutsub abi?
See ei ole ainult küsimus ühe noore käitumisest. See räägib ka keskkonnast, milles meie noored kasvavad.
Noored õpivad iga päev, milline käitumine annab grupis staatust, millal tasub vaikida, kelle poolel olla ja mida tähendab teise inimese eest välja astumine. Nad õpivad seda kodus, koolis, trennis, noortekeskuses, sõprade keskel ja sotsiaalmeedias.
Aga nad õpivad seda ka meilt, täiskasvanutelt.
Sellest, kuidas meie lahendame konflikte. Kuidas räägime inimestest, kellega me ei nõustu. Kas me sekkume, kui kedagi alandatakse. Kas märkame noort, kes hakkab kõrvale jääma või kelle käitumine muutub. Kas meil on aega küsida, mis toimub, enne kui olukord on muutunud väga raskeks.
Lapse kasvatamiseks on vaja tervet küla
Ubuntu mõtteviisi keskmes on arusaam, et inimene kujuneb suhetes teiste inimestega – „mina olen, sest meie oleme“. Selle mõttega haakub hästi ka tuntud Aafrika vanasõna, et lapse kasvatamiseks on vaja tervet küla.
Sageli mõtleme sellele siis, kui räägime väikestest lastest. Aga vajadus „küla“ järele ei kao siis, kui lapsest saab teismeline.
Võib-olla vajab noor seda küla kõige enam just siis, kui tema käitumine muutub keeruliseks. Kui ta tõukab täiskasvanuid endast eemale. Kui tema valikud tekitavad meis viha või nõutust. Kui temaga kontakti hoidmine muutub raskeks.
Terve küla ei tähenda seda, et kõik vastutavad ja seetõttuei vastuta lõpuks keegi.
Vastupidi.
Noorel endal on vastutus oma tegude eest. Lapsevanemal onoma vastutus. Koolil oma. Kohalikul omavalitsusel oma. Politseil, lastekaitsel, noorsootöötajal ja treeneril oma. Aga vastutus on ka meil kogukonnaliikmetena.
Sest turvaline kogukond ei teki ainult sellest, et pärast rasket tegu leitakse süüdlane ja määratakse tagajärg. Turvaline kogukond kujuneb ka sellest, mida me teeme iga päev enne seda. Kas märkame, loome suhteid, sekkume, seame piire ja julgeme võtta vastutuse selle eest, millist käitumist enda ümber lubame?
Täiskasvanu ülesanne ei ole kaduda siis, kui noore käitumine muutub raskeks
Raskete juhtumite järel küsime sageli: kus olid täiskasvanud?
See on oluline küsimus. Aga seda ei tasu küsida ainult tagantjärele.
Kas noorel on oma elus vähemalt üks täiskasvanu, kelle juurde ta saab minna enne, kui olukord plahvatab? Kas me märkame muutusi tema käitumises? Kas küsime nende kohta? Kas noorel on võimalik kuhugi kuuluda ilma, et ta peaks oma kohta grupis tõestama teise inimese alandamise, vägivalla või riskikäitumise kaudu?
Ja ehk kõige keerulisem küsimus: kas suudame täiskasvanutena jääda noore kõrvale ka siis, kui me tema käitumist heaks ei kiida?
Kõrvale jäämine ei tähenda piirideta aktsepteerimist.
Noor vajab täiskasvanut, kes suudab vajadusel selgelt öelda: see, mida sa tegid, ei ole vastuvõetav. Aga ta vajab ka täiskasvanut, kes ei lõpeta selle lausega suhet. Kes aitab tal mõista oma teo mõju, võtta vastutust ning õppida teisi viise, kuidas järgmises olukorras toime tulla.
Piirid ja suhe ei ole vastandid. Noorel on vaja mõlemat.
Ka kogukond vajab pärast rasket sündmust võimalust reageerida
Rasked sündmused ei puuduta ainult neid inimesi, kes on juhtumiga otseselt seotud. Need mõjutavad ka teisi noori, lapsevanemaid, õpetajaid, spetsialiste ja kogukonnaliikmeid. Tekivad hirm, viha, ebakindlus ja küsimused. Sageli ka väga tugev soov, et keegi teeks midagi.
Just sellisel hetkel on justkui lihtne jagada inimesed headeks ja halbadeks ning suunata kogu tähelepanu sellele, mida peaks tegema keegi teine.
Aga turvatunde taastamine kogukonnas vajab ka võimalust küsida, mida saame teha meie ise.
Peame küsima, mida vajavad meie noored ja lapsevanemad, kas oskame õigel ajal märgata ja sekkuda ning kas noorel on meie kogukonnas täiskasvanu, kelle poole ta julgeb murega pöörduda. Ja lõpuks ka seda: milline saab olla igaühe enda panus sellesse, et meil oleks turvalisem?
Me ei saa muuta seda, mis on juba juhtunud.
Saame hoolitseda selle eest, et haiget saanud inimene saaks vajalikku tuge. Saame oodata, et kahju põhjustanud noored võtaksid oma tegude eest vastutuse. Saame vaadata ausalt otsa sellele, mida oleks saanud varem märgata või teha teisiti.
Aga saame teha veel midagi.
Saame vaadata enda ümber ja küsida, millist küla meie noored praegu kasvamiseks saavad ja milline osa sellest külast olen mina?
Sest kui lapse kasvatamiseks on vaja tervet küla, siis ei saa küla ilmuda välja alles pärast seda, kui midagi väga rasket on juba juhtunud.
Taastatud suhted, rahulikum elu!
