Tagasi kogukonda – aga millisesse kogukonda?
Kui noore käitumine muutub väljakutsuvaks või ohtlikuks, on kogukonna ootus sageli üsna mõistetav – midagi tuleb teha.
Vahel tähendabki turvalisuse tagamine seda, et noor eemaldatakse mõneks ajaks oma tavapärasest keskkonnast, näiteks kinnisesse lasteasutusse või vanglasse.
Kogukonna jaoks võib sellega saabuda justkui rahu. Vähemalt mõneks ajaks.
Aga mis saab edasi?
Noore eemaldamisega ei kao põhjused, mis tema käitumise taga olid. Me teame, et käitumise taga võivad olla väga erinevad kogemused ja katmata vajadused. Kui me tegeleme ainult nähtava käitumise ja selle peatamisega, kuid mitte sellega, mis on selle all, võib tegelik valupunkt jääda puutumata.
Ja ühel hetkel tuleb noor tagasi.
Siin peitubki üks oluline küsimus: millisesse kogukonda ta tagasi tuleb?
Kas tal on seal inimesed, kellele toetuda? Millised on tema suhted perega? Kooliga? Sõpradega? Spetsialistidega? Mis on juhtunud usaldusega? Ja teiselt poolt – mida tunnevad need inimesed, kelle juurde noor tagasi tuleb? Võib-olla on seal hirmu, viha, pettumust või teadmatust. Ka neil on vajadused ja küsimused.
Üks noor ütles mulle kunagi, et võib-olla ei oleks ta kinnisesse lasteasutusse jõudnudki, kui taastav lähenemine oleks tema ellu tulnud varem.
See mõte on minuga jäänud.
Loomulikult ei saa me teada, kas tema teekond oleks olnud teistsugune. Aga see paneb ikka ja jälle küsima, kas jõuame taastava lähenemisega noorteni piisavalt vara. Kas loome võimaluse rääkida sellest, mis toimub, enne kui probleemid on kasvanud nii suureks, et ainsaks lahenduseks tundub noore eemaldamine? Kas märkame kahjustada saanud suhteid ja katmata vajadusi? Kas anname noorele võimaluse võtta vastutust ja olla ise lahenduste leidmises osaline?
Taastav praktika ei peaks tulema mängu alles siis, kui noor hakkab kinnisest asutusest või vanglast kogukonda tagasi tulema. Aga kui ta on sinna juba jõudnud, siis ei peaks me ka tema kogukonda naasmise ettevalmistamisega ootama viimase hetkeni, vaid ikka esimesel võimalusel.
Kogukonda naasmine vajab aega
Aastaid tagasi sai välja töötatud ja piloteeritud mudeli „Kogukonda naasmise toetamine taastava praktika toel“, mille keskmes oli mõte, et noore kogukonda naasmise ettevalmistamine peaks algama võimalikult vara ning hõlmama lisaks noorele ka tema suhteid ja kogukonda.
Selle mudeli puhul on oluline, et tegemist ei ole kindla samm-sammulise juhisega, mida saab iga noore puhul ühtemoodi rakendada. Ei saa olla, sest iga noor, iga juhtum ja iga kogukond on erinev.
Erinevad on lood ja kogemused, suhted, vajadused, riskid, ressursid ning inimeste valmisolek. Seetõttu tuleb kogu protsessi jooksul hinnata, mida just praegu vaja on, kes peaks olema kaasatud ja milline järgmine samm võiks olla sobiv.
Ja seda tuleb teha ennekõike koos noore endaga.
Mitte koostada kusagil tema jaoks plaani ja siis talle öelda, kuidas tema kogukonda naasmine hakkab välja nägema, vaid päriselt uurida: mis on tema lugu? Millised on tema hirmud? Mida ta ootab? Kes on talle oluline? Milliseid suhteid soovib ta taastada? Millist tuge ta vajab? Mille eest on ta valmis vastutust võtma? Mida tähendab tema enda jaoks kogukonda tagasi tulemine?
Sama oluline on töö inimestega, kelle juurde noor naaseb.
Noore ümber võib olla pere, kool, kohalik omavalitsus, lastekaitse, kinnise lasteasutuse või vangla töötajad, noorsootöötajad, tugispetsialistid ja teised olulised inimesed. Kes täpselt, sõltub jällegi konkreetsest noorest.
Võrgustikutöö ei saa siin tähendada ainult seda, et spetsialistid vahetavad omavahel infot ja lepivad kokku, kes mille eest vastutab. Vaja on ühist arusaama sellest, mida noor vajab, mida vajavad tema ümber olevad inimesed ja mida saab igaüks teha selleks, et kogukonda naasmine oleks võimalikult turvaline.
Usaldust ei saa taastada tähtajaks
Vahel jõuab kogukonda naasmise teema lauale siis, kui vabanemise kuupäev on juba lähedal. Aga suhteid ei saa hakata taastama lihtsalt sellepärast, et kalendris on tähtaeg lähenemas.
Selleks võib olla vaja aega. Vahel mitmeid eraldi vestlusi. Vahel tööd noorega, vahel tema pere või teiste kogukonnaliikmetega. Vahel tuleb uuesti hinnata, kas inimesed on valmis järgmise sammu astumiseks. Ja vahel tuleb aktsepteerida, et nad ei ole veel valmis.
Taastava õiguse üks oluline põhimõte on vabatahtlikkus. Kedagi ei saa sundida kohtuma, rääkima, andestama või suhet taastama sellepärast, et kellegi arvates oleks see talle hea või noore tagasituleku seisukohalt vajalik.
Seetõttu ei ole ka mudeli eesmärk jõuda tingimata ühiste kohtumisteni.
Vastavalt vajadusele võib kasutada taastavat vestlust, vahendust, ringi, taastavat nõupidamist või teisi taastavaid meetodeid. Mõnikord on vaja pikemat ettevalmistust. Mõnikord piisab eraldi vestlustest. Mõnikord ei ole ühine kohtumine üldse sobiv.
Meetod tuleb valida inimese ja olukorra järgi, mitte inimest meetodi järgi.
Kogu protsessi jooksul peavad alles jääma taastava õiguse põhimõtted – vabatahtlikkus, turvalisus, austus, osalus, vastutus, vajadustega arvestamine, võimalus kahju heastada ja fookus sellel, kuidas edasi liikuda.
Taastamine ei tähenda ka seda, et kõik peab saama selliseks nagu enne.
Mõnda suhet on võimalik taastada. Mõne suhte puhul on vaja aega. Mõne puhul võib turvaline edasiliikumine tähendada hoopis selgemaid piire. Ja vahel tuleb vanade suhete kõrvale luua uusi – leida inimesi ja kohti, kus noorel on võimalik kogeda, et ta kuulub kuhugi.
Mitte ainult „kas noor on valmis?“
Noore kogukonda naasmise puhul küsime palju, kas tema on valmis.
Kas ta on muutunud? Kas ta võtab vastutuse? Kas ta peab kokkulepetest kinni? Kas ta tuleb toime?
Need küsimused on vajalikud. Aga nende kõrval võiksime rohkem küsida ka seda, kas meie oleme valmis.
Mida vajavad inimesed, kelle juurde noor tagasi tuleb? Mis on juhtunu neid mõjutanud? Millised hirmud on jäänud? Mis aitaks turvatunnet suurendada? Kas ja milliseid suhteid on võimalik taastada? Kes saab noorele toeks olla?
Tänavuse rahvusvahelise taastava õiguse nädala teema räägib kogukondade taastamisest ja kasutab selleks kanga kujundit.
See sobib minu jaoks hästi ka kogukonda naasmisega. Kahju ja konflikt võivad suhteid katkestada või nõrgendada, just nagu kangasse võivad tekkida rebendid.
Aga taastamine ei tähenda, et peame kõik õmblema tagasi täpselt selliseks, nagu see enne oli.
Olulisem on küsida, mida on vaja nüüd.
Mida vajab noor, et tal oleks võimalik kogukonda tagasi tulla, seal oma koht leida ja edasi liikuda?
Ja mida vajab kogukond, et noore tagasitulekut oleks võimalik turvaliselt toetada?
Sest kogukonda naasmine ei ole ainult noore ülesanne.
See puudutab meid kõiki.
Taastatud suhted, rahulikum elu!
